Enamikus põrsaste startersöötades soovitatakse kasutada vadakupulbrit. Kuna aga vadakupulbrit imporditakse peamiselt, on see kallis, suurtes kogustes kasutatav, suur, vedeldav ja aglomeeritud ning raskesti ladustatav. Keskmiste ja väikeste söödatehastes ja aretuses kaldub turg rohkem valimamoodustavad kaltsiumikasutamiseks.
Viimastel aastatel on palju kodumaiseid teateid hapendajate, näiteks sidrunhappe ja fumaarhappe kasutamise kohta põrsastel, mis võivad oluliselt vähendada sööda seedehäiretest põhjustatud kõhulahtisust ja pärssida pidalitõbe. Samuti võib see vähendada põrsaste suremust ja suurendada põrsaste kasvukiirust.
Turul kasutatakse ka sidrunhapet, fumaarhapet jm, kuid need on altid vedelamisele ja aglomeratsioonile. Nende lisamine vabade orgaaniliste hapete kujul muudab sageli söödatootmisprotsessi happelisemaks ja söövitab tõsiselt seadmeid, mille tulemuseks on sööda halb segamine ja madal praktiline väärtus.
Kaltsiumformiaat võib laguneda temperatuuril üle 400 °C ja see ei kahjusta granuleerimisprotsessi. Sipelghappe jälgede olemasolu ei kahjusta tootmisseadmeid. Neutraalsel kujul söödale lisatuna eraldub põrsaste seedekulglas pärast söömist biokeemiliste mõjude kaudu vähesel määral sipelghapet, saavutades seeläbi eesmärgi alandada seedetrakti pH väärtust, soodustades kasulike bakterite kasvu. seedekulglas ja põrsaste riski vähendamine Haiguse roll.
Kaltsiumformiaadi ja kaltsiumlaktaadi võrdluses on nende pH väärtused vees kaltsiumformiaadi puhul 7,2 ja kaltsiumlaktaadi puhul 6,5–7,0. Näib, et kaltsiumlaktaadi jõudlus on parem kui kaltsiumformiaadil. Tegelikult, kui kaltsiumlaktaati suurendatakse teatud koguseni, siis see piirab või nõrgendab maohappe (soolhappe) toimet ja võib täheldada põrsaste ületoitmise nähtust, samas kui kaltsiumformiaadi puhul seda probleemi ei ole.
